Eriline päev....

 9. jaanuar ei ole iseenesest mingi tähendusrikas kuupäev, kuid kuna meie pesamuna, printsess Elise sai 7. jaanuaril ühe aastaseks, tähistasime  täna tema sünnipäeva Hippo mängutoas väikese peoga.

Kes mind tunnevad, need teavad, et sünnipäev on minu jaoks oluline verstapost... aasta muutub siis - olen taas vanem, targem, osavam, ilusam....ihihiii!:) ning olen iga-aasta tähistanud oma sünnipäeva erilise peoga - koos kallite sõpradega luues erilisi mälestusi!

 Seega olen otsustanud, et hoiame traditsiooni ning tähistame ka Elisel iga-aasta sünnipäeva.

Muidugi arvavad paljud, et milleks nii väikesel lapsel pidu vaja - ta nagunii ei jaga muffigi, ega mäleta jne. Aga tänu tänapäeva tehnoloogia arengule ja võimalustele, on imelihtne luua lapsele ettekujutus tema lapsepõlvest - korraldades mõnus koosolemine sõpradega ning jäädvustada see piltide ja videodega.

Väikese lapse sünnipäeva korraldamine pole aga üldse nii kerge, kui algselt tundub.

Valida tuleb õige ning sobiv koht. Muidugi võib alati kodus teha, aga see pole ju midagi erilist... mängutuba valides on samuti mitu tõket vaja läbida...koht, juurdepääs (enamus külalisi tuleb ju beebiga ning autoga), siis sobiv sisustus, ja viimaseks kuid mitte vähem oluliseks asjaoluks on hind! Ohjaaa, te ei kujuta ettegi, mis hinda küsitakse 3 tunnise laste sünnipäevapeo korraldamise eest mängutoas!!

Lisaks tuleb muretseda söök, jook, kaunistused... alati on lihtsam tellida Catering, aga kui nii väikesele lapsele pidu teha, siis enamus sööki tuleb ju tegelikult emmedele-issidele...mina kasutasin seekord Maxima XXX suurepärast kulinaaria valikut ning jäin väga rahule....beebidele sai ostetud beebitoitu tuubides...

Ja siis - üks olulisemaid asju  on tort - ja meie tellisime spetsiaalselt Terje Kaselt, kes teeb neid kodus, Peetris. Muide eelmisel õhtul kell 19 helistasime ja täna kell 13 saime kätte!! Jäime väga rahule - hästi roosa, kreemine, aga mitte liiga magus - vaarikate ja kohupiimaga! 2kilone tort, hind 30eur!

Seejärel peab mõtlema, keda peole kutsuda? Aktiivse suhtlejana, on viimase aasta-paari jooksul, minu erinevates suhtlusringkondades sündinud laps umbes 20-l sõbrannal!! Ja uskuge mind - lapsesaamine samal ajal lähendab sõpru veelgi!

Loomulikult ei ole võimalik kõiki kutsuda, paljud ei saa tervise tõttu tulla (väikeste beebide emmede mured!), kellel on muud plaanid juba tehtud, kellel läheb lihtsalt meelest....aga see selleks...

Kutsutud sai umbes 30 sõpra-lähedast... kohale tuli 6 täiskasvanut (pluss 2, kes käisid õigel päeval), nendega kaasas 7 mudilast ning neli noort - Mia, mu oma suuremad lapsed ja pool-lapsehoidja Kristjan, irw!

Ja teate - PIDU oli fantastiline!!! Lapsed mängisid nii armsalt, kõik said kõhu täis ja tort maitses väga! Kisa tekkis siis, kui hakati koju minema! Nii tore oli vaadata, kuidas väikesed inimesed suhtlevad ning uskumatu, kui erinevad on ikkagi laste arengud ja kasvamised!!

Elise oli täielik printsess, ei pirtsutanud ja torti trashida ta ka ei tahtnud - korra katsus käega ja see oli ka kõik. Kui pidu läbi, siis loomulikult kukkus ta kohe autos ära. Kui koju jõudsime, siis arutasime kingitusi lahti - ja oh seda rõõmu - laulev uneraamat ja tähistaevast lakke näitav öölamp olid vaieldamatud lemmikud. Aitäh Käti ja Heive!! Loomulikult oleme tänulikuld kõikide teiste kingituste eest ka (kinkekaardid ja raha) ja seda rõõmu saame veel hiljem nautida!! Aitäh Ursulale isetehtud kaardi eest - see on lihtsalt imearmas!!

Me ise aga tellisime Elisele erilised papud - ATTIPAS firmalt - need on sellised alles käima õppiva lapse jalanõud. Kui saame kätte, siis teeme pilti!

Kui Eliset täna magama panin, siis lobises ta väga pikalt pimedas toas - rääkis mulle, et tal oli NIIIIIIII VAHVA PIDU ja tal on nii ägedad sõbrad!!

Emme-issi on ka väga õnnelikud ja tänulikud kõikidele, kes peole tulid - AITÄH ET OLETE OLEMAS!!

Panen siia ka mõned pildid peost!!

Aasta eesmärkide püstitamine...tegijal juhtub!

No nii...aasta teine päev. Mida te sellisel külmal laupäeval tegite?

Hommikul ärgates paistis küll päike, aga külmakraade oli lausa 15. Selline korralik krõbe talveilm, mida kodus kuuma hommikukohviga diivanil saaks(ja oleks megamõnna!) sajaga nautida, onju!

Jah, ma ütlesin, et OLEKS ja SAAKS? Sest mina ei saa....alati kui hakatakse rääkima mingisugustest uus-aasta lubadustest ja eesmärkidest, mõtlen endamisi, et no mis see aasta numbrivahetus siis nüüd nii suur asi ikka on. Minu jaoks on pigem suurem muutus mu oma sünnipäev. Alati tehakse suuri plaane just vana-aasta viimastel päevadel ....uuel aastal enam ei joo, loobun suitsetamisest, hakkan tervislikult toituma ja korralikult trennis käima, jne. jne.

Nojah, tegin siis minagi sel aastavahetusel erandi...ja püstitasin endale mõned eesmärgid aastaks 2016. Ühe täitsin juba eile..alustasin selle blogiga...ja teise eesmärgi täitmist alustasin just täna!

Kiusatus selle eesmärgi täitmise alustamist edasi lükata, oli väga suur, aga kuidagi kõrgel on motivatsioon nendel esimestel aasta päevadel! Ahaa..äkki sellepärast püstitatakse uusi ja suuri eesmärke enne uut aastat?!

Anyway...minu teine eesmärk uueks aastaks on seotud minu hobiga ja suure armastusega jooksmise vastu. Nimelt lubasin endale, et sellel aastal proovin jooksmas käija kolm korda nädalas ja võtan osa vähemalt 10 jooksuvõistlusest!! Jah, just võistlusest, ma isegi ei tea, miks... võibolla proovin taaskogeda seda supper tunnet, mis noorena sain, kui kergejõustiku võistlustel käisin ning võidumedaleid koju tõin. ...Või tahan näha, millise füüsilise vormi on võimalik veel minu vanuses saavutada...
Täna toimuski Nõmmel selle aasta esimene jooks - Jooks Uude Aastasse. Kuna ma olin juba osalustasu maksnud, siis vaatamata igasugustele vabandustele ja ettekäänetele, mida ma tuua proovisin (liiga külm ilm, mitte piisav vorm, sõbranna mitte ühinemine, jne), ajasin ennast kella 11.30ks kohale... Päris hull mõte ikka....aga no ma olen juba kord selline järjekindel...

Start anti paar minutit enne 12, sest õues oli tõesti külm...sellise krõbeda ilmaga oli jooksma tulnud vaid kuraditosin hullu (minuga kaasa arvatud). Naisi vaid kaks... noh, taas võimalus saada auhinnaline koht!! Ihihiiii! ;) Rada ma ei tundnud, kuid arvestades, et olen Nõmmel jooksmas käinud, ei osanud midagi karta...
Tahan teile lühidalt kirjeldada, mida tundsin, kui olin suutnud teistega tempot hoida esimesed 500m ja algamas oli esimene tõus! Kõigepealt muidugi olid mu jalad nagu puupakud...kas külmast või liigsest tempost, ma ei tea..teiseks ..näpud külmetasid fliis kinnaste sees nii et ma ei tundnudki neid ja kolmandaks, kurgus oli vere-külma õhu-ja nutumaik! Kui olin läbinud 2 km, siis teisi enam näha polnud...sain joosta uhkes üksinduses ja omas tempos.... Vahepeal mõtlesin, et jätaks pooleli, ja siis jälle et ma pole ju loobuja... siis olid tänavanurkadel kontroll onukesed, kes armsalt head uut aastat soovisid ja kaasa elasid... kuni saabuski viimane kilomeeter...ahh, mäest alla..nii mõnus, paar kurvi ja lõpusirge!! Jee, ma jaksasin ja kusjuures, mu aeg isegi oli täiesti normaalne 27,19. Loomulikult olin ma täiesti viimane, aga kuna naisi oli vaid kaks, siis sain auhinnalise teise koha. Kusjuures auhinnaks oli päris suur kotitäis igasugust manti...

Muidugi kui ma vaatasin, mis ajaga teised lõpetasid, siis ma ei suutnud ära imestada....amatööride tase on ikka megakõrge...joosta 5km 21min (naised) ja 17min (mehed), tähendab 3-4min kilomeetri kohta. Minu tase on praegu 5-6min vahel.

Aga teate...tegelikult on mul megahea tunne...MA SAIN HAKKAMA! Ja 10st üks on tehtud, ja seda 2. päeval...mul on aega 354 päeva, et osa võtta 9st jooksust! Järgmine jooksuvõistlus silmapiiril on alles aprillis...nii et kallid sõbrad, kui te kuulete või näete või veel parem , olete osa võtmas mingisugusest jooksuvõistlusest, palun andke mulle teada - olen käpp ja teeme seda koos!

Tegelikult juhtus täna veel üks asi, mida ma aga teiega veel jagada ei saa (loe. ei julge). Proovin selle ennem ise ära lahendada ja siis jagan seda teiega ka.
Aga see mis täna juhtus, pani mind mõtlema selle peale, et vist ikka on tõsi, et kui mõelda pidevalt negatiivsetele asjadele, siis lõpuks need jõuavad sulle järele ning juhtuvadki! Või siis, et see kes teeb, sel juhtub..nagu ütles mulle kunagi üks nõustaja! Kui sa istud kodus ja midagi ei tee, siis ei juhtugi midagi...Aastate pärast avastad, et oled oma elu küll turvaliselt ja rahulikult elanud, aga midagi on nagu puudu ja paljugi tegemata.
Kui ma olin Diakooniahaiglas hooldajana hospiitsis (surijate osakond)  tööl, sii mäletan, et surijatel oli kaks nõuannet-soovitust - 1) armastage oma sõpru ja perekonda ning veetke nendega koos rohkem aega 2) looge ühiseid mälestusi

Seega, püstitan endale kolmanda uue-aasta eesmärgi - veeta rohkem aega oma kallite sõprade ja pereliikmetega ning luua ägedaid ühiseid mälestusi !!

Ilusat uut teguderohket aastat Teile kõigile kallid sõbrad!!

Armastusega,

CatWoman

                  Kõige esimene postitus...

Täna on 1.jaanuar 2016. Olen juba väga ammu tahtnud hakata blogi kirjutama, aga alati on midagi ette tulnud... Inimesed, kes mind juba teavad ja tunnevad, vaid imestaksid, kuidas küll jõuan veel kõigi oma toimetuste kõrval ka mingit blogi kirjutada. Aga ma siiralt usun, et see kes palju teeb, see palju jõuab!

Kuidas ma siis end tutvustaksin...hmmm...vanust juba minu eas pole viisakas küsida...kuid mina alustaksin just sellest. Olen 39 aastane, kolme imelise lapse ema. Vanim on poeg, kes juba 18 aastane ja teeb esimesi samme iseseisva elu suunas...teine on tütar, 16 aastane ja kolmas samuti tütreke, kes kuue päeva pärast saab aastaseks.

Kolm aastat tagasi leidsin enda kõrvale maailma parima mehe, kes on väga tark, hooliv ja armastav. Samas ka põikpäine ja omamoodi... Tugeva naisena ei saakski mu kõrval olla keegi nõrga närviga vennike... Iga päev tänan Jumalat, et on mind õnnistanud ja palun, et tal jätkuks minuga kannatlikku meelt!

Olen elus väga palju läbi elanud ja kogenud nii imelisi tõuse, kui ka täielikke languseid - põhjas olnud lausa näoli maas! Kuid nagu mu kallis ema alati mulle on öelnud - "Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi!" Olengi kõigele vaatamata võimeline ikka ja jälle naeratama ja elule vastu astuma - on ju veel nii palju siin elus tegemata ja nägemata.

Hariduselt on samuti mul päris palju saavutatud. Olen läbinud kunagise Eesti-Taani ärikooli, mis jäi küll lõpetamata, aga õppetunde sain sealt palju... Olen õppinud New Yorgi Rahvuslikus Instituudis Toitumist ja Personaalset treenimist (Nutrition and Personal Training), lõpetanud Tallinna Ülikooli Kehakutuuri teaduskonna Bakealauruse kraadiga terviseteadustes ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rakenduskõrghariduse õenduse erialal.

Töökogemusi aga vist ei jõuagi ära loendada...nagu Hunt Kriimsilm ja tema üheksa ametit....alustades tantsu ja ÜKE treenerist, modelliagentuuri juhist ja hotelli administraatorist ning lõpetades haiglas hooldaja ja Kiirabis õena töötamisega.

Miks ma siis blogi tahan kirjutada? Aga sellepärast, et ma ise usun, et mul on maailmale väga palju öelda... iga päev ringi liikudes või ka kodus olles, uputab mu pea igasugustest mõtetest...

Loodan, et Teil kõigil saab olema põnev lugeda mu mõtteid ja teada saada meie tegemistest.

Armastan reisimist ja jooksmist! Armastan oma perekonda ja sõpru! Armastan oma meest ja lapsi! ARMASTAN ELU!! ....Ja just sellest ma kavatsengi kirjutada....

Olen alati valmis vastama Teie küsimustele ning ootan tagasisidet Teile huvi pakkuvatest teemadest.

Armastusega,

CatWoman